Kvantarvud
Kvantne arvud esindavad põhimõtteliselt elektronide aadressi aatomis. Need kvantnemärgid esitavad elektroni asukoha, energia taseme ja spiniväärtuse aatomis. Kvantnemärgid on kasutusel elektronkonfiguratsiooni esitamiseks. Kvantnemärke on neli tüüpi –
Peamine kvantnemärk (n)
Orbilaarne või azimuudikvantnemärk (l)
Magnetiline kvantnemärk (m või ml)
Spinimagnetiline kvantnemärk (ms)
Peamine kvantnemärk (n)
Elektroni peamine kvantnemärk esindab põhienergia tasemet või koorikut, milles elektron asub. Selle tähistatakse sümboliga 'n'. See võtab täisarvulisi väärtusi, st 1, 2, 3, 4, … jne. Peamine kvantnemärk kasutatakse Bohri ja Sommerfeldi aatomimudelites. Elektronid, millel on sama peamine kvantnemärk, on seotud sama energiatasemega (koorikuga). Need energiatasemed tähistatakse tähedega K, L, M, N, ... jne. Eristavaid energiatase (koorikute) väärtust "Peamine kvantnemärk 'n' ja erinevate energiatasega seotud maksimaalne elektronide arv on andmetabelis allpool kirjeldatud.
| Jrk nr | Energia taseme või orbiiti (koorikut) | Peamine kvantnemärk ‘n’ | Maksimaalne elektronide arv (2n2) |
| 1 | K | 1 | 2×12=2 |
| 2 | L | 2 | 2×22=8 |
| 3 | M | 3 | 2×32=18 |
| 4 | N | 4 | 2×42=32 |
Kui kooriku kvantnemärk suureneb, suureneb ka kooriku kaugus. Seega, koorikud omavad erinevaid energiatasemeid, mis vähenevad kvantnemärgi suurenemisel.
Orbilaarne või azimuudikvantnemärk (l)
Orbilaarne või azimuudikvantnemärk esindab subkoorikut, millele elektron on seotud. Iga peamine koorik (energia taseme) on jagatud alamenergiatasemete/alamkoorikuteks.
Need alamkoorikud nimetatakse ka orbitaalideks. Need alamkoorikud/orbitaalid tähistatakse tähedega s, p, d, f, ... jne. vastavalt orbilaarse kvantnemärgiga l = 1, 2, 3, 4... jne. Iga peamines koorik sisaldab alamkoorikuid, mille arv võrdub peamise kvantnemärgiga 'n'. Iga peamine kooriku suurus saab määrata, liites alamkoorikute elektronide kapatsiteedi. Alamkoorikute kapatsiteedid on tabelis allpool näidatud.
| Jrk nr | Alamkoorik | Kvantnemärk (l) | Alamkooriku elektronide kapatsiteet 2(2l + 1) |
| 1 | s | 1 | 2(2 × 0 + 1)=2 |
| 2 | p | 2 | 2(2 × 1 + 1)=6 |
| 3 | d | 3 | 2(2 × 2 + 1)=10 |
| 4 | f | 4 | 2(2 × 3 + 1)=14 |
Orbilaarne või azimuudikvantnemärk esindab elektroni seotud orbitaali nurkimpulsi ja võimalikku kuju. Näiteks: kui orbilaarne kvantnemärk, l = 0, siis nurkimpulsi väärtus on null ja orbitaali kuju on sirge joon nullilise nurkimpulsiga. Kui l = 1, siis orbitaali kuju on ellips, millel on mingi nullist erineva nurkimpulsi väärtus. Kui l = 2, siis orbitaali kuju on ümberlik ellips, millel on suurem nurkimpulsi väärtus. Erinevate orbilaarsete või azimuudikvantnemärkide väärtuste korral on orbitaalide kujud tabelis allpool näidatud. Elektronkonfiguratsioonis väljendatakse peamine kvantnemärk tähe ees ja samade orbilaarsete kvantnemärkidega elektronide arvu tähe ülemindexina. Näiteks: Kui aatomil on 6 elektroni, millel on peamine kvantnemärk 2 subkoorikus 'p', siis elektronkonfiguratsioonis seda tähistatakse kujul '2p6'.
Magnetiline kvantnemärk (m või ml)
Magnetiline kvantnemärk (ml) esindab antud subkooriku orbitaale. Antud l väärtuse korral magnetilise kvantnemärgi (ml) väärtused ulatuvad –l-st +l-ni. Näiteks, p-subkooriku puhul on ml väärtused ml = – 1, 0, + 1. Orbitaalid tähistatakse kujul px, py ja pz. Alaindeks tähistab pöördlemise telje suunda. Antud l väärtuse korral on 2l + 1 võimalikku ml väärtust. Koorik
