
Shunt reaktor defineeritakse kui seade, mis imab reageerivat võimu energiapõhjast ja aitab reguleerida pinget. Shunt reaktorid kasutatakse tavaliselt kõrgepingelistes edastusjoontes ja alamjaamades, et kompenseerida pikka kaabeli ja õhujooni kapatsiivset mõju. Shunt reaktorid võivad olla nii püsivad kui muutuvad, sõltuvalt vajaliku pingeregulatsioonitase.
Shunt reaktorid on olulised energiapõhjade stabiilsuse ja efektiivsuse säilitamiseks, eriti pika kauguse edastuses ja taastuvenergia integreerimisel. Seega on need regulaarselt testimise vaja, et tagada nende toimimine ja usaldusväärsus. Shunt reaktorite testimine hõlmab mitmeid elektrilisi parameetreid, nagu pingetunde, reaktsioonipinge, kahjustusi, sulgust, dielektrilist tugevust, temperatuuritõusu ja akustilist müra taseme. Shunt reaktorite testimine aitab tuvastada igasuguseid defekte või vigu, mis võivad mõjutada nende toimimist või ohutust.
Shunt reaktorite testimiseks on erinevaid standarde ja protokolle, sõltuvalt seadme tüübist, mõõdikust, rakendusest ja valmistajast. Kuid üks laialdasemalt kasutatavatest standarditest on IS 5553, mis määratleb testide, mida tuleb teha ekstra-kõrgepingeliste (EHV) või ülitõkepingeliste (UHV) shunt reaktoritega. Selle standardi kohaselt saab testid jagada kolme gruppi:
Tüüpitestid
Tavalised testid
Eriline testid
Selles artiklis selgitame iga testi üksikasjalikult ja anname mõned näpunäited ja parimate tavade soovitused nende efektiivse läbiviimiseks.
Shunt reaktorite tüüpittestid teostatakse, et kontrollida nende disaini ja ehituse omadusi ning näidata vastavust määratud nõuetele. Tüüpittestid teostatakse tavaliselt kord iga tüübi või mudeli shunt reaktorile enne selle töölevõtmist. Järgmised testid tehakse põhiliselt shunt reaktorite tüüpittestina:
See test mõõdab iga kiirgu shunt reaktoris alampingliku otspingevoo (DC) allikaga ja ohmmeteriga. Test teostatakse keskkonnategelisel temperatuuril ja kõigi välise ühenduste lahutamisel. Testi eesmärk on kontrollida kiirgude jätkuvust ja täielikkust ning arvutada kupari kahjud.
Mõõdetud vastupidavusväärtused tuleb korrigeerida temperatuuri järgi järgmise valemi abil:

kus Rt on vastupanuväärtus temperatuuril t (°C), R20 on vastupanuväärtus 20°C-s, ja α on vastupanu temperatuurkoefitsient (0,004 kuparile).
Korrigeeritud vastupanuväärtused tuleb võrrelda valmistaja andmete või varasemate testitulemustega, et tuvastada igasugune ebakõla või ebaõnnestumine.
See test mõõdab sulguse vastupanu kiirgude vahel ja kiirgude ja maandatud osade vahel shunt reaktoris, kasutades kõrgepingelist DC allikat (tavaliselt 500 V või 1000 V) ja megohmmeterit. Test teostatakse keskkonnategelisel temperatuuril ja kõigi välise ühenduste lahutamisel. Testi eesmärk on kontrollida sulguse kvaliteeti ja seisundit ning tuvastada igasugune niiskus, saastus või kahjustus.
Mõõdetud sulguse vastupanuväärtused tuleb korrigeerida temperatuuri järgi järgmise valemi abil:

kus Rt on sulguse vastupanu väärtus temperatuuril t (°C), R20 on sulguse vastupanu väärtus 20°C-s, ja k on konstant, mis sõltub sulguse tüübist (tavaliselt 1 ja 2 vahel).
Korrigeeritud sulguse vastupanuväärtused tuleb võrrelda valmistaja andmete või varasemate testitulemustega, et tuvastada igasugune ebakõla või ebaõnnestumine.
See test mõõdab iga kiirgu shunt reaktoris reaktsioonipinge alampingliku vahelduvvoo (AC) allikaga (tavaliselt 10% nominalsest pingest) ja wattmetriga või võimsusanalüsaatoriga. Test teostatakse keskkonnategelisel temperatuuril ja kõigi välise ühenduste lahutamisel. Testi eesmärk on kontrollida kiirgude induktiivsust ja impedantsi ning arvutada reageeriva võimu tarbimist.
Mõõdetud reaktantsuse väärtused tuleb korrigeerida pinguga järgmise valemi abil:

kus Xt on reaktantsus pingul Vt, ja X10 on reaktantsus 10% nominalsest pingest (V10).
Korrigeeritud reaktantsuse väärtused tuleb võrrelda valmistaja andmete või varasemate testitulemustega, et tuvastada igasugune ebakõla või ebaõnnestumine.
See test mõõdab iga kiirgu shunt reaktoris kahjusid alampingliku AC allikaga (tavaliselt 10% nominalsest pingest) ja wattmetriga või võimsusanalüsaatoriga. Test teostatakse keskkonnategelisel temperatuuril ja kõigi välise ühenduste lahutamisel. Testi eesmärk on kontrollida kiirgude efektiivsust ja võimfaktorit ning arvutada kogukahjusid.
Mõõdetud kahjud koosnevad kahest komponendist: